Salapärane posttraumaatiline stressihäire

Kui on üks asi maailmas, mis mind edasi viib, siis need on unistused. Mu vaimne tervis on alati olnud kõige parem ja tervem, kui mul on olnud midagi, mille poole püüelda. Viimati oli selleks unistuseks unelmate töö tegemine. Ma töötasin selle nimel räigelt, kõikidest takistustest panin jõuga läbi. Ei olnud piiravaks teguriks mu diagnoosimata ATH ega ka depressioon/ärevus. Eks omad komistuskivid ikka teel olid, aga ei olnud midagi, millega ma hakkama ei saanud. Ma olin reaalselt mega õnnelik ja sihikindel kogu aeg. Igatsen neid aegu…

Sain kooli lõpetatud ja oma unelmate töö peale, kõik kiitsid mind taevani ja endal oli ka nii uhke tunne sees. Aga kahjuks küpses minu sees tol hetkel midagi, mida ma ei osanud oodata. Kuna seda muudmoodi ei saa täpsemalt kirjeldada, siis paljastan ka selle ameti - olin politseinik. Pikalt tegin nö tänavatööd ja kahjuks eelviimasel tööpäeval toimus üks sündmus, millest ma ei taastunudki. Ma üritasin selle sügavale enda sisse matta, sest mismõttes see mind häirib, ma olen suur tugev politseinaine! Kahjuks ma ei osanud oodata, et see sündmus mu psüühikale nii räige paugu paneb. Ma jätkasin kontoritööl ja pikalt suutsin seda pulbitsevat ebamugavustunnet alla suruda, kuni see käis räige pauk ja kõik tuli korraga välja. 

Kõndisin toidupoes ja ladusin asju korvi. Sündmusest oli möödas kuus kuud. Järsku viskas mul keha pulsi lakke ja ma tundsin, et ma kohe minestan või oksendan või teen mõlemat korraga. Mul oli vaja õue saada ja kähku. Ei tahtnud endale tähelepanu tõmmata ja üritasin kuidagi rahuneda - ei õnnestunud. Mõtlesin siis, et lähen maksan iseteeninduses kähku ära ja lähen välja. Kassas mu käed värisesid, pisarad lahmasid ja vappusin üle kere. Mees kõrvalkassas jõllitas mind ja mõtles vist et ma aines vms. Aga mind ei kottinud, ma tahtsin välja saada. Sain makstud ja toidukraami kilekotti pakendatud ja tegin elu kiiremat kõndi välisuksest välja. Nii kui värske õhu kätte sain, läks enesetunne hoobilt paremaks. Hiljem mõtlesin, et okei kummaline juhus, aga pole elu esimene paanikahoog, niiet mis seal ikka. Aga eiiii, see oli alles algus. 

Edaspidi ei saanud ma poodides üldse käia, iga kord tuli räige paanikahoog peale. Asi läks veelgi hullemaks, ma ei suutnud enam üheski võõras kohas viibida ilma tohutu ärevuseta - keha kattis külm higi ja koguaeg oli aju fight or flight mode peal. See hakkas mõjutama mu tööd ja mul oli reaalselt tunne, et this is it, ma lõpuks läksin täiesti hulluks. Helistasin psühholoogile, kelle juures ei olnud küll tükimat aega käinud, aga kelle kontaktid olid mul veel alles. Väriseva ja nutuse häälega kurtsin talle oma muret ja küsisin, kas kliinikus on mõnda kiiret vaba aega psühhiaatrile. God bless her soul, ta suutis mulle ülejärgmises päevaks aja sebida. Arstile rääkisin oma sümptomitest ja kartusest, et kuna see juhtus täiesti lampi, et kas ma siis olen täiesti mõistuse kaotanud??? Arst kuulas ja küsis küsimusi ja ütles “see kõlab väga nagu posttraumaatiline stressihäire”. Ma alguses ei tahtnud hästi nõustuda, sest sündmusest on pool aastat möödas ja nüüd on alles hädad ju. Mida rohkem me rääkisime, seda rohkem sain aru, et tal on õigus, ma ise lihtsalt ignoreerisin ja surusin alla neid tundeid, mis viimase poolaasta jooksul mind valdasid. Kõik need vastikud õudusunenäod ja häirivad pildid vaimusilmas, mis suvalistel hetkedel ette tulid, olid tingitud just sellest samast sündmusest. 

Sain ravimid peale ja käisin teraapias, aga paremaks ikka ei läinud. Jupp haaval ma hakkasin seda kõike küll unustama, aga need negatiivsed tunded ei kadunud kuskile. Ma ei saa siiamaani aru, miks see mind nii tohutult häiris ja miks teraapia ei aidanud. Siiski suutsin enamvähem funktsioneerida ja oma elu edasi elada. Kuni ühel heal päeval kuulutati välja muudatused töökorralduses, mis viskas mu sellest emotsioonide spiraalist taas alla. Asi läks nii halvaks, et ma pidin võtma haiguslehe, mis kestis kokku kaks ja pool kuud. Läksin lõpuks tööle tagasi, aga mitte seetõttu, et ma oleks olnud selleks võimeline, vaid rahaline seis läks väljakannatamatuks. Võtsin vastu raske otsuse, et lahkun seniselt töökohalt ning hakkan uut otsima. Selle uue ma ka leidsin ja siiamaani olen väga rahul oma otsusega. Igatsus tuleb aeg-ajalt ikka peale, aga nagu näha, siis ma ei ole vaimselt võimeline sellist laadi tööga tegelema. 

Eriti nõme on see, et enne seda kõike oli mu vaimne tervis ideaalne. Aga see sündmus lõhkus mu täiesti ära. See fight or flight seisund ei ole ajus tegelikult siiamaani üle läinud. Ma pole enam olnud sama inimene, kes ma olin enne seda juhtumit. Kuigi olen enam-vähem ptsd-st üle saanud ja traumaga leppinud, keeras see mu ajukeemias midagi väääga tuksi. Ma tahaks seda carefree tunnet nii väga tagasi, sest ma ei oska enam olla kuidagi. Ma ei tea mis ma tahan, miski ei sütita mind enam nii nagu vanasti. Ma ei oska seda tunnet enam kuskilt leida. Mul on uued unistused, aga nende poole püüdlemine tundub nüüd võimatu, ma ei oska kuskilt pihta hakata. Palun soovitage mingeid viise või tehnikaid, kuidas ennast sellest august välja tõmmata. Ma ei jaksa enam nii negatiivne hädapätakas olla. Tahaks olla rõõmus ja millegi poole täie energiaga püüelda, aga kuidas see feeling enda seest üles leida??

Tänan, et võtsid osa mu halisemisest. Ootan ka teiepoolseid kogemusi ja nõuandeid ✌