Ma vihkan koristamist

Ma loodan, et kõigi nädalavahetus möödus meeldivalt. Minul not so much. Nagu ikka mõtlesin, et peaks nädalavahetusel elamise ära koristama. See plaan on mul juba viimased poolteist kuud olnud ja laupäev tundus nagu see õige päev, kuuseis klappis ja veenus oli retrograadis vms. Aga nagu kõik ATHkad teavad, siis see koristamine ei ole meile kõige lihtsamate killast. Eriti, kui too päev pole ravimeid võtnud - see oleks pidanud mu esimene red flag olema, aga läks ikka nagu ta läks. 

Alguse sai mu koristamise saaga sellega, et märkasin, et meie lauapealne ilmajaam ei tööta ja vajab uusi patareisid. Läksin koridori kapi juurde patareisid otsima. Avasin kapi ja vihastasin, et kurat küll siin on kõik nii pilla-palla laiali ja asjade leidmine võtab nii kaua aega. Peas läks kohe pirnike põlema, et ohh ma koristan selle kapi ilusasti ära - sorteerin kõik asjad ära ja viskan üleliigse minema. Mõeldud tehtud - peaaegu. Kakkusin asjad kapist välja põrandale ja hakkasin vaikselt sorteerima, juhtmed siia karpi, patareid siia jne. Kõik läks ludinal, aga pidin vahepeal vetsus ära käima. Seal nägin pesumasinat ja tuli meelde, et mees palus, et ma ühed ta teksapüksid ära peseks. Okei aga ma panen siis kohe masina käima, muidu läheb jälle meelest. Korjasin mustad pesud kokku ja panin masina käima ära. Kogusin kokku ka musta pesu järgmiseks pesutsükliks ja panin selle masina ette korviga. Samal ajal nägin, et puhta pesu kuhi on üle mõistuse suureks paisunud. Panin need ka ilusasti pesukorvi ja tõin elutuppa diivani peale, et saan siin teleka kõrval asju kokku voltida. 

Siis tuli joogijanu peale ja sammusin köögipoole, et endale üks coca zero valada. Külmkappi avades jäi mul silma köögiviljasahtlis mädanevad porgandid. No nii ikka ei saa ju. Otsustasin teha kiire inventuuri ja minema visata kõik toidukraam, mis mädaneb ja on halvaks läinud. Kraamimise ajal nägin, et hapukoore tops oli lekkinud ja külmkapi sisu ära määrinud. Hääküll ma siis tõmban juba kapi riiulid ja seinad lapiga üle kui ma juba siin olen. Kakkusin kõik toidukraami kapist välja ja hakkasin seinu ja sahtleid pesema. Vahepeal helistas mu elukaaslane. Telefon oli elutoas ja seal vaatas mulle vastu see geelküünte tegemise komplekt, mis ma aasta tagasi tellisin, sest ma täiega hakkan nüüd ise geelküüsi paigaldama ja teenust pakkuma ja raha teenima. Mega hea mõte ju! Kahjuks kestis see vaimustus esimesed paar küünte setti ja siis läks samasuure pauguga üle nagu ta tuli. Anyway mõtlesin, et see küüntestaffi kohver mul mega porno ja teeks korda. Ilmselgelt külmkapi pesemine oli mul juba meelest läinud. Kallasin geelid, viilid ja lakid kohvrist välja ja hakkasin neid sorteerima. Poole peal mul turgatas, et ai raisk, külmkappi tuleb asjad tagasi panna. 

Jooksin kööki ja panin asjad kappi ilusasti tagasi ja imetlesin seda kaunist puhast külmkappi 😍 Ohh see dopamiini laks oli võimas. Üürike, aga võimas. Sama kiiresti kui see laks tuli, sama kiiresti ta kadus, sest ma nägin kogu seda pardakki, mis ma oma hüplemisega korraldanud olin - koridoris olid kõik kapist võetud asjad maas laiali, elutoas olid küünte tegemise asjad lauale laotatud, pesumasin lõpetas ja kõik muu oli ka veel sassis. Jaaaaaa koristamistuhin läks üle, sest järsku oli nii palju asju vaja teha ja kõik oli veel rohkem sassis kui hommikul. Surusin asjad koridori kappi kuidagi tagasi, et kõndida saaks (sorteerimine läks obviously aiataha). Küünte asjad lükkasin laua nurka paremaid päevi ootama. Pesumasinas jäid pesud ootama, sest see läks mul vabsee meelest ära. Käed püsti kõik, kes on pannud kaks päeva hiljem uue tsükli käima, sest unustasid märja pesu masinast välja võtta... jep seda ma arvasin 😂 Ühesõnaga alustasin suurelt, aga midagi tehtud ikka ei saanud. Tolm jäi võtmata ja mega kuhi puhast pesu istub siiamaani diivani peal. Vähemalt sai külmkapp puhtaks - asi seegi. 

Valasin omale pokaali veini ja istusin diivanile puhta pesu kuhja kõrvale maha. Eks pooleteise kuu pärast jätkab.