Kuna need lapsed ükskord tulevad ah

Mul on nii kopp ees sellest küsimusest. Kelle see bioloogiline kell tiksub - minu või teiste?? Ausalt öeldes ei ole mul kunagi lapsed eriti meeldinud. Selle lapse/laste saamise kohapealt olen ma back-and-forth käinud viimased paar aastat. Enamus oma elust olen ma veendunud olnud, et ma ei taha kunagi lapsi ja seda olen ka nendele surkijatele öelnud. Jaaaa siis hakkab tulema "seda sa räägid praegu, aga mida aastad edasi seda kindlamalt tahad" ja "enda lastega on teine asi". Tbh mida aastad edasi seda vähem ma neid lapsi tahan. 

Natuke backstoryt: olen 26, mul ei ole hetkel ühtegi last ja oma peres olen mina kõige vanem. Mul on mitu õde-venda ja nad kõik on minust mitu aastat nooremad. Ühega on vanusevahe isegi 10+ aastat. Mis te arvate, kes õdesid-vendi koguaeg hoidma pidi? Eks ikka mina. Seega I'm done, mul on lapsed üles kasvatatud, rohkem pole vaja - sain oma kogemused kätte. 

Ma absoluutselt ei halvusta neid, kellel on lapsed. You go girl! or You go guy! Te olete võimsad ja superkangelased minu silmis, ausalt. Eriti veel teie, AuTH-d! WOW, mul pole sõnu lihtsalt, kuidas te hakkama saate, ma ei oska isegi ette kujutada. Minu kõige suurem hirm ongi see overstimulated tunne, aga kui mul on väike laps, kes minust sõltub, siis ma ei saa seda overstimulationit omale väga lubada. Ma kaotan vahepeal täielikult enesevalitsuse ja keen üle ning ma ei taha, et lapseke seetõttu kannatama peaks. Ütleme nii, et mina olen üles kasvanud kahe vaimselt ebastabiilse vanemaga, kes ülekeemise korral kippusid häält tõstma ja ütlema üsna halvasti. See on minu psüühikale jätnud omad jäljed ja ma ei tahaks eluilmaski, et minu laps peaks seda kogema. 

Seega ausalt öeldes, ma ei taha last saada, sest mul on paaniline hirm, et ma ei oleks hea ema. Vot siis nii - seda pole ma kellelegi varem tunnistanud. Ilmselt geneetikaga saab ta nii ehk naa teatud minu häirekesed kaasa, siis ma lihtsalt kardan, et ma ei oska talle toeks olla, sest tbh tihtipeale ma ei saa iseendagagi hakkama. See emaduse ja laste soov on ühiskonnas kuidagi naistele nii peale surutud. Kui sa lapsi ei taha, järelikult oled isekas ja kahetsed seda kunagi. Noooo mai tea. Eks see ikka oleks tore ja armas, aga kui ma juba toon teise inimese siia maailma, siis ma tahan ikka, et tal oleks võimalikult hea ja turvaline olla. Ja kui ma seda pakkuda ei suuda, siis pigem ma teist vaimuhaiget siia looma ei hakka. Küsige kasvõi mu koera käest, tal on ilmselt kõige parem koeraelu terves maailmas. Ta on literally väike printsess, kes saab kõik mis ta tahab 😀. Kui ma sama ilusat elu oma lapsele pakkuda ei saa, siis mis mõte sellel üldse on. 

Õnneks on mul abivalmis ja tasakaalukas mees, aga ka tema ei saa 24/7 käeulatuses olla. Mul on vaimusilmas alati olnud see tragikoomiline pilt, et mees tuleb õhtul töölt koju, toas on kõik asjad laiali pekstud, laps karjub, prügikast põleb ja mina istun kuskil nurgas looteasendis ja kõigutan ennast edasi-tagasi samal ajal lauldes "rong see sõitis tsuhh tsuhh tsuhh, piilupart oli rongijuht". Also mul on pisut ka hirm, et ma unustaks ta kuhugi poodi maha vms. 

Ma selle postituse kirjutamise ajal mõtlesin mitu korda, et ma ikka ei avalda seda. Kuidagi väga emotsionaalseks läks kõik. Palun öelge mulle, et see pole kõik nii traagiline ja hirmutav, nagu ma hetkel ette kujutan, sest me mehega ikkagi plaanime paari aasta pärast ühe lapsukese siia ilma tuua. Mul on isegi nimed välja valitud. Aga ainuüksi mõte sellest emadusest tekitab ärevushoo. Ilmselgelt seda plaani me teostama ei hakka enne, kui ma ise tunnen, et ma olen vaimselt selleks valmis. Kas keegi PALUN lohutaks mind. I need a hug.