Kuidas ma selle moodsa ATH endale külge pookisin

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH on siin viimastel aastatel palju kirgi kütnud. Sellest on saanud omamoodi mooduhaigus vist - vähemalt nii ma olen kuulnud. Kui mõelda ATH peale, siis tuleb ette pilt sellest väiksest poisist, kes klassiruumis ringi jookseb ja õpetajale koguaeg vahele segab ja seetõttu ongi ilmselt arusaam sellest häirest ühiskonnal täiesti vale. 

Minu esimene äratundmine oli läbi kuulsa Malluka blogi. Kui tema selle diagnoosi sai ja kirjeldas ennast, siis mõneti ma tundsin, et ohh ma samasugune. Aga sellega see suht piirdus ka. Ise ma ei osanud kuidagi enda eluaeg kestnud probleeme ATH-ga seostada, sest alati ma kuulsin, et ma olen lihtsalt laisk ja hajameelne ja ei oska oma aega planeerida. Üritasin küll ennast koguaeg parandada ja teha neid kuradi nimekirju ja pidada märkmikut jne, aga paremaks ikka ei läinud. Leppisin siis, et olengi selline rumaluke ja see tekitas MEELETULT ärevust iga jumala päev. 

Asjad hakkasid muutuma, kui olin uue psühholoogi juures ja kirjeldasin oma probleeme talle ja ta nii muuseas küsis, et ega mul ATH-d diagnoositud pole. Ütlesin et eii misasja, sest ette tuleb ju kohe see pilt väiksest lärmakast poisist, kes paigal ei püsi. Psühholoog selle peale selgitas mulle, et nii see ikka päris pole, meeste ja naiste ATH sümptomid on erinevad ja soovitas mul lugeda sellist raamatut nagu "ATH - tublist tüdrukust läbipõlenud naiseks" (autor Lotta Borg Skoglund). Suurest uudishimust võtsingi selle raamatu kohe ette ja ou mai gaad. See avas mu silmad. Lõpuks ma sain aru, et ma ei olegi rumal ja laisk inimene, kes ainult iseenda peale mõtleb ja asju pekki keerab. Et see ei olegi minu süü ja põhjus ei ole selles, et ma piisavalt ei pingutaks. Kui ma ütleks, et kivi langes südamelt on kõva understatement. See kergendus, mis mind valdas oli võimas, pole tükk aega nii hästi ennast tundud.

Järgmine vastuvõtt psühholoogi juures ma rääkisin sellest nö eneseavastusest temaga ning sain kinnitust, et ATH on üsna tõenäoline põhjus, miks ma ennast nö kokku ei suuda võtta. Kuid ta hoiatas mind ette, et teekond reaalse diagnoosini on pikk ja üsna keeruline. Peamiselt seetõttu, et paljud psühhiaatrid ei ole siiamaani aru saanud, et naiste ATH esitleb end teistmoodi. Üsna pea oli mul psühhiaatri vastuvõtt ka (kelle juures olin juba varem käinud). Võtsin julguse kokku ja rääkisin talle sellest ATH kahtlusest, mis meil psühholoogiga tekkis. Jaaaa hakkas tulema "sul polnud lasteaias logopeedi ja eriõpet", "sa suudad siin ilusti paigal olla", "sul polnud õpiraskusi koolis". Õnneks ma alla ei andnud, pisut lõi see enesekindluse kõikuma küll, aga õnneks mul oli juba vaimse tervise õe juures aeg kirjas. 

Vaimse tervise õe vastuvõtt oli mul ilmselt üks kõige naljakamaid vastuvõtte üldse, aga sellest juba uues postituses 😂. Anyway ta suunas mind edasi psühhiaatrile, kellele ma rääkisin kõik ära nii nagu on ja ta pani mulle uue aja kirja DIVA intervjuu läbiviimiseks ja palus ema kaasa võtta. Ema oli jumala šokis, kui ma talle rääkisin, et kle mul vaja et sa minuga psühhiaatrile tuleks. Küsis kohe, et issand millega ma hakkama olen saanud 😀. DIVA läks meil muidugi hästi ja nii ma oma diagnoosikese sain. Lihtne see polnud, sest ei mina ega ema lapsepõlve väga ei mäletanud enam. 

Esialgsest mõttest diagnoosi saamiseni läks mul kokku kuus kuud. Minu peamised probleemid ja sümptomid olid järgmised:

- kõige unustamine, sh vastuvõtud, tööülesanded, kokkusaamised, kokkulepped jms

- asjade kaotamine, sh telefoni kaotamine 5x päevas, rahakoti, võtmete jms kaotamine ja maha unustamine

- meeletu kohmakus, kodus on mul 4 aastaga ca 6 komplekti pokaale puruks pillutud, koperdan omaenda jala otsa, telefon lendab käest jne

- ülesannete edasilükkamine viimase hetkeni, koolitööd, eksamiks õppimised, tööülesanded

- mega impulsiivsus, kõike on vaja KOHE ja kui ei saa, siis ma lähen endast välja

- ja siis see tore executive dysfunction ehk tahad küll midagi teha, aga no ei suuda lihtsalt tegema hakata, tee mis tahad aga aju ütleb, et ei seda ma ei tee ja nii on.

Need olid need põhilised asjad, mis iga päev raskuseid valmistasid. Hulk muid jamasid ka, aga see nimekiri läheb muidu liiga pikaks. 

Igastahes selline mu ATH journey oli. Loodan, et keegi ehk tundis siin ennast ära ja leiab selle julguse tee diagnoosini ette võtta.