Impulsiivsus ja rumalad otsused

Minu kõige suuremaks taagaks ja isiksuseveaks on meeletu impulsiivsus. Ma saan aru, et see käib üldjuhul ATHga kaasas, aga keegi oleks nagu minu impulsiivsusele veel vinti juurde keeranud. Esialgu ma ei saanud nagu arugi, et see kuidagi eriliselt halb või üldse probleem oleks, kuni ma kohtusin oma mehega, kes on mega tubli ja rahatark inimene. Iga kuulõpp oli mul nulliring ja temal muudkui tuhanded kogunesid kontole säästudena. Asjad hakkasid eriti esile kerkima kui me hakkasime suuremaid oste omavahel läbi rääkima, nagu heas paarisuhtes olema peaks eks. Siis ma avastasin oma impulsiivsuse teise vastiku tahu - ma ei kannata absoluutselt kui keegi mulle ei ütleb.

Ilmselt tuleb see suuresti ka lapsepõlvest, sest siis polnud mul võimalik oma impulsse kuidagi ellu viia, taskuraha sain võrdlemisi vähe kui üldse ja elu oli minu eest ära korraldatud. Ainuke otsustusvõime oli mul oma pisukese taskuraha üle ja see läks enamjaolt maiuste ja krõpsude jms peale. Oleks siis nii, et ma õpin sellest oma finantse paremini kontrollima ja elama vastavalt oma võimetele aga eiiiii. Mõnda aega oma elu peal ma sain sellega isegi üsna hästi hakkama, aga siis mul käis ajus see klikk ära, et mitte keegi ei saa mind keelata, kui ma seda osta tahan. Ja sellest saigi mu eluaegne mantra - elu on lühike ja miks mitte seda nautida ja osta neid asju mida sa tahad. Sellega olen ma kõik oma lollused ära põhjendanud, iseenda jaoks muidugi, elukaaslasega see läbi ei lähe. Mees on mul tasakaalukas ja VÄGA hea rahataibuga inimene, kelle ajus olevad pidurid töötavad peaaegu laitmatult. Seetõttu põhjendus "aga ma väga tahan" tema puhul ei päde üldse kohe mitte. Sellest on meil tulnud omajagu sõnavahetusi, ma ei ütleks et tülisid, sest neid meil eriti pole. 

Põhimõtteliselt kui keegi mulle ütleb "ei" või "mitte praegu", siis ma lähen täiesti kontrollimatult endast välja. Emotsioon võtab mu täiesti üle ja halvab igasuguse loogilise mõtlemise. Ma võin küll aru saada, et see ei ole praegu kõige parem mõte ja vaataks seda ideed uuesti tulevikus, aga mu aju on nagu väike jonnakas laps kes muudkui korrutab MA TAHAN SEDA KOHE PRAEGU ja siis viskab põrandale pikali ja röögib nutta. Kõige nõmedam osa on see, et see laps mu ajus ei lõpeta seda jonnimist. Ma võin küll maha rahuneda ja edasi elada, aga niipea kui see idee, mis mul parasjagu on, taaskord turgatab, siis see emotsioon võtab uuesti üle ja tsükkel kordub. Tavaliselt olen ka seetõttu oma tahtmise nui neljaks läbi surunud, sest keegi ei viitsi minuga nii pikalt jaurata - lapsele antakse see kommike, et ta maha rahuneks ja röökimise lõpetaks. Mees on selle minu puhul selgeks saanud, aga päris kõike ei lase ta mul läbi suruda. Üks vastik vaidlus käib meil siiamaani, sest mu aju ei jäta oma jonnimist ja mees on konkreetselt öelnud, et ei seda me praegu endale lubada ei saa. 

Mis mu viimaste aastate helgemad jonnakushood siis olnud on? Kohe valgustan Sind ja Sa ilmselt leiad selle postituse lõpuks samuti, et krt küll keegi peaks mu pangakonto ligipääsu ära võtma. Esiteks - autod. Mul on viimase 5 aasta jooksul olnud viis autot (vist, võibolla rohkem). Seega iga aasta vahetan autot. Enamus sõidukid on mul ikka laenu peal olnud v.a. üks. Ma ikka imestan, et need pangad mulle laenu annavad, sest ma aasta aega maksan kuumakseid ja siis tagastan põhiosa ja võtan jälle uuesti - ja mul on kaks sellist põhipanka, kust olen alati parima pakkumise saanud. Iga aasta saab üks vaene väike kliendihaldur minult kõne või kirja, et kle ma müüsin jälle auto maha, saada mulle lõpparve ja vänta uus pakkumine välja eks ole pai. Siiamaani probleemi pole olnud, ma ise ka üllatunud. Aaaa muide nüüd ma avastasin, et kuumaksest mingi 1/3 on põhiosa ja ülejäänud intress, seega põhiosa väheneb väga aeglaselt - midagi on nad siis ikkagi õppinud 😂. Kõige kauem on mul olnud vist minu see kõige viimasem auto, mis oli tükk aega minu unistuste auto. Väga kallis ja luksuslik pill, aga see-eest väga kallis lõbu. Nüüd on mul jälle uued unistused ja ideed, aga autost lahti enam niisama lihtsalt ei saa. No kurat küll oli seda vaja. Nagu mu mees ikka mulle aeg-ajalt ette heidab, oleks võinud juba tutika auto selle raha eest osta ja ma nii vihkan seda, sest ma tean, et tal on jälle õigus. 

Nüüd see, millepärast meil esimene reaalne tüli oli. Ma olen terve elu mõelnud rinnasuurendusopi peale, sest originaalpakett on suht mannetu minu jaoks. Aga see oli pikalt selline uitmõte, kuni ma nägin facebookis reklaami vms konsultatsiooni kohta. Hakkasin uurima ja ups panin konsultatsiooni aja. Mees ei olnud selle üle väga õnnelik (ülla ülla), sest tegemist on üsna kuluka valikulise opiga. Ma tahtsin laenu võtta ja kohekohe ära teha, nagu ikka, aga mees arvas, et see on hetkel liiga kallis ja leidis, et ma võiks aastakese raha koguda ja siis minna. Ei jätnud ma jonni, sest mul on seda KOHE vaja ja asi lõppeski nii, et mees magas diivanil ja mina mossitasin magamistoas. Leppisime ikka ilusasti ära, aga oma tahte ma taaskord läbi surusin. Konsultatsioon läks hästi ja opi aeg määrati poole aasta pärast. Vot see oli küll demotiveeriv, sest koheeeee on vaja. Aga läks ses suhtes hästi, et sain varasema aja ja kuu aja pärast olid juba uued pommid ees. Ma ei kahetse seda ja mees muutis ka üsna kiiresti meelt 😏😏. Aga ikkagi, oleks võinud ju pisut ikka oodata ja raha koguda. 

Siis üksöö nägin unes, et ma tegin ise geelküüsi. Ärkasin üles ja mõtlesin et minepekki kui hea mõte see on! Tellisin kohe sota eest asjad ja jäin paki ootele. Need polnud kõige paremad vahendid ja seega vahetasin need välja, kokku olen selle alla pannud kuskil 500 euri julgelt. Sõbrannadel tegin paar tiiru küüsi ja siis otsustasin, et ma ikka ei viitsi. Praegu need täiesti kasutuna ei seisa, sest teen enda küüsi ise. Aga noh, kas selleks oli vaja 500 euri magama panna, pigem vist mitte. Aastake tagasi tuli taas mõte - õpiks tatoveerimist. Olen alati sellise kunstihingega olnud ja joonistamist armastanud, et miks mitte onju. Tellisin jälle 3000 euro eest vahendeid ja siis avastasin, et ma ei olegi kohe super osav selles ja vaja on harjutada. Jälle läks see tuhin üle, puht seetõttu, et ma ei olnud kohe proff. Kuna see ikka köidab mind, siis ma üritan millalgi jätkata ja edasi harjutada. 

Viimane suurem teema meil oli koera võtmine. Selle üle olen ikka mossis. Nägin varjupaigas ühte pitbulli laadset koera ja tahtsin ta meile võtta. Üks 3a kutsabeebi meil juba on ka ja mis see üks juurde siis ära ei oleks. Jälle tuli mees oma kuradi loogika ja heade argumentidega, miks see praegu hea mõte pole. Aga ma tahaaaaannnn, miks sa ei mõistaaaa 😔. Siin ma nüüd igapäev istun ja mõtlen selle kutsakese peale ja kurvastan ja vihastan läbisegi. Ma saan aru, miks see loogiliselt võttes ei ole hea otsus, aga doggo 😢

Anyway need on mu viimaste aastate kallimad ja crazymad ideed olnud. HMU kui Sa tahad mu isiklikuks raamatupidajaks tulla.