ATH ja õpiraskused

Mul oli reedel ülikoolis eksam. Tegemist oli ühe üsna keerulise, kuid õpitava ainega. Kui Sa nüüd mõtled, et ma viimased kaks nädalat olen ainult õppinud, siis sorry, aga you are very wrong. Õppima reaalselt hakkasin neljapäeva õhtul, siis kui see viimase hetke paanika tekkis. Jäin isegi kodukontorisse too päev, et oleks võimalikult hea päeval õppida ja vajadusel paralleelselt tööasju teha. Kell oli 18.00 ja ma ikka veel ei olnud õppima hakanud. Siis istusin maha ja viisin läbi väikse pep talki iseendaga "nii nüüd lähed istud vaikuses ja hakkad õppima ja nii lihtsalt on!" 

Needless to say, et tund aega hiljem ma pesin akvaariumi. Ka seda olin pikka aega edasi lükanud, aga see päev oli lihtsalt kõik palju toredam ja meeldivam kui see õppima hakkamine. Lõpuks mingi kella 20 ajal võtsin need materjalid kätte ja lugesin korra läbi, siis tuli uni peale ja keerasin magama lubadusega hommikul varem ärgata ja edasi õppida. Kas ma seda ka tegin Sa küsid? Pisut, aga tööasjad pressisid vahele ja sinnapaika see taaskord jäi. Eksamile sõites kuulasin kõvasti muusikat ja mõtlesin omaette, et saviiii mis ta ikka ära ei ole, lebo ots. 

Aga see, in fact, ei olnud lebo ots, sest nii kui mulle eksam ette anti läks mu aju errorisse. Kõik õpitu oli meelest pühitud ja ma kuidagi toore loogikaga lahendasin neid ülesandeid seal. Tunne ei olnud üldse hea. Vaene eksamineerija, kes mu tööd lugema peab, ma kohati ei saanud ise ka seal aru kuhu ma midagi kirjutasin. Ma hakkasin kuidagi mingist loogilisest otsast minema nende ülesannetega ja siis poolepeal või lõpus tuli meelde, et aaaa see jäi ju märkimata ja siis lisasin selliseid väikseid tähelepanekuid sinna lõppu. Hinne ei tule seal hea, seda ma tean. Kui läheb hästi, siis tuleb F ja ma saan uuesti seda meeldivat õpiprotsessi korrata lootuses, et seekord olen tublim. Eks see lootus ole lollide lohutus. 

Aga eks see pole mingi uus nähtus, olen terve elu selline olnud. Algkoolis oli lihtsam, sest siis oli mul vanemate poolt kindel struktuur, mida pidi järgima. Mida aeg edasi, seda lahjemaks see struktuur jäi ja seda rohkem probleeme tekkis. Ma ei ole kunagi olnud see tubli viieline, kes istub paigal ja õpib. Kontrolltööde jms testide jaoks hakkasin ikka õppima vahetult enne tööd, kui sedagi. Seetõttu ma ilmselt läbi elu olen see keskmise õpiedukusega nooreke olnud. Potentsiaali oleks justkui väga palju, aga kuidas see praktikasse suunata - vot ei tea. 

Tänu sellele loomulikule intelligentsile ma siiamaani jõudnud olen, sest õppida pole ma kunagi eriti viitsinud. Seda tegin ainult nendel juhtudel, kui oli lõpueksam või mingi halva hinde parandamine. Nii, et pea püsiks veepinnal, ei rohkem, ei vähem. Nüüd olen olukorras, kus sellest loomulikust intelligentsist enam ei piisa ja reaalselt on vaja õppida. Aga kuidas?? Üldse ei viitsi ja ei taha ju. Iseenesest õppida ma oskan, ma tean mis viis mulle sobib ja mis mitte, asi on lihtsalt kättevõtmises. 

Nõme on muidugi see, et enamus aineid viiakse ikka läbi loengu vormis ja see ei sobi mulle kohe üldse mitte. Ma ei suuda lihtsalt paigal istuda ja kuulata, see lihtsalt ei toimi. Minule sobib kõige rohkem selline aktiivne õpe, kus ma pean kaasa mõtlema ja ülesandeid jooksvalt lahendama. See hoiab erksana ja loob mu ajus neid vajalikke seoseid. Ma tean, mida ma tegema peaks, et ained selgeks saada omale, aga see asjade pidev edasilükkamine saab tavaliselt mulle saatuslikuks. Kui on kuu aega eksamini, siis ma mõtlen, et ah nädal enne hakkan õppima. Kui on nädal aega eksamini, siis ma mõtlen iga päev, et davai, homme õpin päev otsa. Ja siis lõpuks õhtu enne eksamit hakkan võibolla midagi vaatama. 

Miks.ma.olen.selline????

Minu kohta on terve elu käinud üks hea ütlus - "Sa oled kõige targem rumal inimene, keda ma tean". On see nüüd kompliment või mitte, aga kirjeldab mind igastahes super hästi.