Ära räägi minuga, siin on liiga valge

Kui Sa sellest ülemisest lausest aru ei saa, siis veab Sul! Tänane teema on overstimulation ehk ülestimuleeritus. Ilmselt on seda kõik inimesed oma elu jooksul mingil määral kogenud - liiga vali kontsert, liiga palju inimesi räägib korraga jne. Aga kui sa oled nagu mina, siis erinevus seisneb peamiselt stiimulite tugevuses ja reakstsioonis. Bear with me, ma ei ole seda suutnud siiamaani kellelegi korralikult lahti seletada ja nüüd ma üritan kirja teel edasi anda seda feelingut. 

Mind isiklikult häirib liiga ere valgus, mitu inimest korraga rääkimas, mitu heli korraga, liiga vali heli ja teatud kindlad helid, mis tekitavad tahtmise kõrvad peast rebida. See ei ole iga päev nii, on paremaid, on halvemaid päevi. Meil on nt töö juures koosolekud, mis kipuvad venima. Lisaks sellele, et ma ei suuda keskenduda ja aju läheb iga natukese aja tagant väiksele seiklusele, siis kehvematel päevadel see rahvamass ja kõik läbisegi rääkimas ajab mind nii pingesse ja tekitab tahtmise kuhugi metsapoole joosta. Mõnikord on kas laelamp või arvutiekraan liiga ere ja silmad kuidagi ei fokusseeri ja ajus tekib lühis kohe. Seetõttu olen nii tööl kui ka kodus arvutid pannud suht minimaalse ereduse peale ja telefon on mul samamoodi täiesti maha keeratud. 

Ja nüüd need helid. Mind TOHUTULT häirivad igasugused puuride ja lõikurite helid. See on nii jube, et ma reaalselt katan kätega kõrvad nagu väike laps. See kuidagi kriibib aju nii räigelt. Juba selle kirjelduse peale ma tundsin, kuidas aju tõmbus peas krimpsu ja külmavärinad tulid peale. Vahepeal mu elukaaslane paneb teleka käima ja see on 1-2 sammu liiga vali minu jaoks. Ei suuda telekat nii vaadata ja keskenduda üldse, kõrvad hakkavad kohe valutama. Samas klubis ja kontserdil käies on enamasti ok, aga võibolla siis olen ennast kuidagi parem ette valmistanud vms. Mainin siinkohal ära, et klubis ja kontserditel käin heal juhul 1-2 korda aastas, kui sedagi. 

Niiii, mis veel... Ahjaa, erinevad kehalised aistingud. Ma just ükspäev nägin seda meemi facebookis:

Ma reaalselt mõtlesin mega pikalt, et ma ainuke napakas, keda omaenda juuksed häirivad. 99% ajast on mul juuksed kinni, sest ma ei suuda mõelda ja keskenduda kui nad mu nägu puudutavad. See kõlab nii imelikult 😀. Sama teema on nt liiga piiravate riietega ja kui sokk jalas paigast nihkub. See ajab mu nii ebaratsionaalselt vihaseks, et hoia kohe heaga eemale. Jaa ofcoors see vana hea mikrofiiberlapp - öäkkk. Jälle tulid külmavärinad.

Vahepeal kui töölt tulen ja selline mega overstimulated on olla, siis ma tahan rahulikult vaikuses eksisteerida, aga mu elukaaslane on selline vahva ekstravertne inimene ja tuleb kohe juttu ajama ja tahab igale poole minna ja kõike teha. Paha tunne on, aga ma kipun nähvama kui ma overstimulated olen ja siis ta saab iga asja eest. Tavaliselt ta küsib, et mis juhtus, miks sa nii tõre oled. No kurat küll maei tea õues on liiga valge ja pesumasin tsentrifuugib ja üleüldse tahaks omal naha seljast koorida ja kuhugi nurka visata. Ta ei ole sellest kunagi aru saanud ja parima tahtmise juures ma ei suuda seda tunnet talle selgeks teha. Aga pole hullu, oleme leidnud omad viisid nendega toimetulekuks.

Kirjelda mulle palun enda overstimulated tunnet. Nii maaliliselt ja fantaasiarohkelt, kui vähegi oskad. Äkki leian parema viisi, kuidas seda teistele seletada 😁

Säh üks hea TikTok ka siia lõppu